Description:Raamatu koostamise tõukejõuks said Tartu lapsevanemate küsimused selle kohta, kas kooli peaks saama valida ja kooliellu sekkuda ning kuidas teha seda nii, et lapse ja pere huvid poleks vastuolus kogukonna huvidega. Otsisime paar aastat tagasi – oma nooremate laste koolimineku eel – Tartu koolide kohta infot ning jõudsime järeldusele, et erinevalt erakoolidest, kus avatud uste päevad ja vanemate kaasamine on tavaks saanud, pole tavakool üks üleliia avatud paik. Paistab, et kuniks õpilasi jagub, pole kooli seisukohast vahet, kas lapsed tulevad sinna õppima kõikjalt üle linna või ka linna tagant või on piirkonnakool just selle kandi vanemate esimene eelistus. Selle poolest erinevad linnakoolid tugevasti maakoolidest, kus on sageli arvel iga laps. Kui tihti arvatakse, et vanemad vaatavad lapse esimesse klassi minekul kooli otsides ainult riigieksamite hindeid, siis meie arutasime just koolirõõmu ja koduläheduse kui oluliste kriteeriumide üle. Tahaksime, et lapses säiliks ja areneks õpihuvi, et ta oskaks luua ja hoida suhteid, et poleks kiusamist ning kool oleks salliv ja avatud erinevuste suhtes. Seda nimekirja võib jätkata. Peamised väärtused, mis meil vanemate aruteludes esile tõusid, ei olnud need, mida õpitakse ainult matemaatika või eesti keele tunnis, vaid pigem need, mis on kirjas üldpädevuste või läbivate teemadena. Et kool annab head akadeemilised teadmised ja oskused, tundub enesestmõistetav, ent sellest ei piisa. Laps peab koolis ka terveks jääma. Ja meis süvenes veendumus, et just selle juures saavad vanemad kaasa aidata. Selles, et meie sõpruskonna arutelu jutu tasandile ei jäänud, on „süüdi“ Kairit Peekman, kes kaasas meid TULUKEse projekti, millest ka käesolevas kogumikus sageli juttu tuleb. Sellel Tartu Linnavalitsuse haridusosakonna algatatud projektil pika nimega „Tõenduspõhine uus lähenemine ‒ uus koolikultuur Eestis“ on kolm alaprojekti ning üks neist rõhutab uut kogukonnakultuuri. TULUKEse projekt hõivaski järgmise kahe õppeaasta jooksul meie ning nelja Tartu põhikooli töötajate ja paljude vanemate mõtted ja aja. Meie ühine eesmärk oli tõhustada kodu ja kooli koostööd, täpsemad sihid olid parem infovahetus, parem huvide esindatus ja parem kogukonnatunne. Projektis osalesid peale Tartu Forseliuse Kooli, 6 Tartu Karlova Kooli, Tartu Kesklinna Kooli ja Tartu Mart Reiniku Kooli veel kaks linnaosaseltsi, Karlova Selts ja Supilinna Selts. Just Karlovas ja Supilinnas meie projekti koolid asuvad, Mart Reiniku kool asub linnakaardil nende kahe vahel. Sügisel 2014 seisimegi küsimuse ees, kust koostööd alustada. Meenutades oma lapsepõlve, tundub, et kolm põhjust, miks lapsevanemaid kooli oodati, oli koosolek, pahandus või akende pesu. Meie arvame, et suudame panustada ka muul viisil. Oleme palju arutlenud selle üle, kuidas mõistlikult ja tõhusalt sekkuda ja kooli arengule toeks olla nii, et kool ei tunneks seda rünnakuna. Mida teha, kui vanemaid ja laiemalt kogukonda huvitab, kuidas koolil läheb? Mõtleme just kooli, mitte ainuüksi oma last ega tema klassi. Kogu kooli kasule viitab ka Kersti Kaljulaid käesolevas kogumikus. Üksnes oma lapsele mõeldes on kooliellu sekkumise asemel enamasti lihtsam hääletada jalgadega ehk valida mõni teine kool juhul, kui olemasoleva kooliga on probleeme (vt Triin Lauri ja Kaire Põdra artiklit 6. peatükis). Et need küsimused olid meie jaoks kesksed, said siinses kogumikus suuremat tähelepanu vanemate organiseerumise viisid (ptk 6) ja võimalused panustada kooliellu (ptk 5). Mõnes mõttes üllatuslikult avanesid raamatut koostades ka need aspektid kodu ja kooli koostööst, mis räägivad sellest, et koolil on roll vanemate harimises (vt lugusid peatükis 7), ning et vahest olulisim, mida selles koostöösuhtes silmas pidada, on vanemate osalus ja oskused toetada oma lapse õppimist (vt Kati Ausi ja Grete Arro artiklit 3. peatükis). Algusest peale oli üleval ka küsimus infovahetusest (ptk 4). Mida teab tulevane vanem kooli kohta? Aga mida ta tahaks teada? Kust ja kui palju ma saan ette teada, kes hakkavad mu last õpetama ja mida nad oma töös tähtsaks peavad? Tihti oleme TULUKEse ajalgi tõdenud, et mitmete asjadega, mille vanemad välja pakuvad, kool juba tegeleb, lihtsalt vanematele ei ole kool oma plaanidest teada andnud. Toimiv ja mõlema poole vajadusi arvestav infovahetus ei ole eesmärk omaette, kuid see on tõhusa koostöö alus. Raamatu ülesehitus tuleneb mõttest, et kaks esimest pikemat peatükki annavad ülevaate sellest, miks ja kuidas kodu ja kooli koostöö toimib. Ene-Silvia Sarv ja Karin Lukk toetuvad oma artiklites teooriatele ning nii rahvusvahelistele kui ka Eesti uuringutele. Karin Lukk tutvustab oma artiklis kodu ja kooli koostöö viit mõõdet, mis on aluseks ülejäänud peatükkide struktuurile. Peatükid 3–7 pakuvadki lühemaid ja pikemaid sissevaateid koostöökogemustesse. Mõni lugu räägib ka Tartu nelja nn TULUKEse kogukonnakooli kahe viimase aasta elust. 7 RÕÕMUGA KOOLI. KODU JA KOOLI KOOSTÖÖ KÄSIRAAMAT Raamatusse on kogutud peamiselt esmaallikast, aga ka kirjanduse põhjal lugusid Uus-Meremaast kuni USAni ja alternatiivpedagoogikakoolidest tavaliste piirkonnakoolideni. Kirjutajate hulgas on võrdselt nii vanemaid kui ka õpetajaid-koolijuhte. Enamik artikleid tugineb konkreetsele kogemusele, kahes loos (Kati Ausi ja Grete Arro ning Triin Lauri ja Kaire Põdra artiklis) aga avatakse teemat laiemalt, toetudes ka uuringute tulemustele.We have made it easy for you to find a PDF Ebooks without any digging. And by having access to our ebooks online or by storing it on your computer, you have convenient answers with Rõõmuga kooli. To get started finding Rõõmuga kooli, you are right to find our website which has a comprehensive collection of manuals listed. Our library is the biggest of these that have literally hundreds of thousands of different products represented.
Description: Raamatu koostamise tõukejõuks said Tartu lapsevanemate küsimused selle kohta, kas kooli peaks saama valida ja kooliellu sekkuda ning kuidas teha seda nii, et lapse ja pere huvid poleks vastuolus kogukonna huvidega. Otsisime paar aastat tagasi – oma nooremate laste koolimineku eel – Tartu koolide kohta infot ning jõudsime järeldusele, et erinevalt erakoolidest, kus avatud uste päevad ja vanemate kaasamine on tavaks saanud, pole tavakool üks üleliia avatud paik. Paistab, et kuniks õpilasi jagub, pole kooli seisukohast vahet, kas lapsed tulevad sinna õppima kõikjalt üle linna või ka linna tagant või on piirkonnakool just selle kandi vanemate esimene eelistus. Selle poolest erinevad linnakoolid tugevasti maakoolidest, kus on sageli arvel iga laps. Kui tihti arvatakse, et vanemad vaatavad lapse esimesse klassi minekul kooli otsides ainult riigieksamite hindeid, siis meie arutasime just koolirõõmu ja koduläheduse kui oluliste kriteeriumide üle. Tahaksime, et lapses säiliks ja areneks õpihuvi, et ta oskaks luua ja hoida suhteid, et poleks kiusamist ning kool oleks salliv ja avatud erinevuste suhtes. Seda nimekirja võib jätkata. Peamised väärtused, mis meil vanemate aruteludes esile tõusid, ei olnud need, mida õpitakse ainult matemaatika või eesti keele tunnis, vaid pigem need, mis on kirjas üldpädevuste või läbivate teemadena. Et kool annab head akadeemilised teadmised ja oskused, tundub enesestmõistetav, ent sellest ei piisa. Laps peab koolis ka terveks jääma. Ja meis süvenes veendumus, et just selle juures saavad vanemad kaasa aidata. Selles, et meie sõpruskonna arutelu jutu tasandile ei jäänud, on „süüdi“ Kairit Peekman, kes kaasas meid TULUKEse projekti, millest ka käesolevas kogumikus sageli juttu tuleb. Sellel Tartu Linnavalitsuse haridusosakonna algatatud projektil pika nimega „Tõenduspõhine uus lähenemine ‒ uus koolikultuur Eestis“ on kolm alaprojekti ning üks neist rõhutab uut kogukonnakultuuri. TULUKEse projekt hõivaski järgmise kahe õppeaasta jooksul meie ning nelja Tartu põhikooli töötajate ja paljude vanemate mõtted ja aja. Meie ühine eesmärk oli tõhustada kodu ja kooli koostööd, täpsemad sihid olid parem infovahetus, parem huvide esindatus ja parem kogukonnatunne. Projektis osalesid peale Tartu Forseliuse Kooli, 6 Tartu Karlova Kooli, Tartu Kesklinna Kooli ja Tartu Mart Reiniku Kooli veel kaks linnaosaseltsi, Karlova Selts ja Supilinna Selts. Just Karlovas ja Supilinnas meie projekti koolid asuvad, Mart Reiniku kool asub linnakaardil nende kahe vahel. Sügisel 2014 seisimegi küsimuse ees, kust koostööd alustada. Meenutades oma lapsepõlve, tundub, et kolm põhjust, miks lapsevanemaid kooli oodati, oli koosolek, pahandus või akende pesu. Meie arvame, et suudame panustada ka muul viisil. Oleme palju arutlenud selle üle, kuidas mõistlikult ja tõhusalt sekkuda ja kooli arengule toeks olla nii, et kool ei tunneks seda rünnakuna. Mida teha, kui vanemaid ja laiemalt kogukonda huvitab, kuidas koolil läheb? Mõtleme just kooli, mitte ainuüksi oma last ega tema klassi. Kogu kooli kasule viitab ka Kersti Kaljulaid käesolevas kogumikus. Üksnes oma lapsele mõeldes on kooliellu sekkumise asemel enamasti lihtsam hääletada jalgadega ehk valida mõni teine kool juhul, kui olemasoleva kooliga on probleeme (vt Triin Lauri ja Kaire Põdra artiklit 6. peatükis). Et need küsimused olid meie jaoks kesksed, said siinses kogumikus suuremat tähelepanu vanemate organiseerumise viisid (ptk 6) ja võimalused panustada kooliellu (ptk 5). Mõnes mõttes üllatuslikult avanesid raamatut koostades ka need aspektid kodu ja kooli koostööst, mis räägivad sellest, et koolil on roll vanemate harimises (vt lugusid peatükis 7), ning et vahest olulisim, mida selles koostöösuhtes silmas pidada, on vanemate osalus ja oskused toetada oma lapse õppimist (vt Kati Ausi ja Grete Arro artiklit 3. peatükis). Algusest peale oli üleval ka küsimus infovahetusest (ptk 4). Mida teab tulevane vanem kooli kohta? Aga mida ta tahaks teada? Kust ja kui palju ma saan ette teada, kes hakkavad mu last õpetama ja mida nad oma töös tähtsaks peavad? Tihti oleme TULUKEse ajalgi tõdenud, et mitmete asjadega, mille vanemad välja pakuvad, kool juba tegeleb, lihtsalt vanematele ei ole kool oma plaanidest teada andnud. Toimiv ja mõlema poole vajadusi arvestav infovahetus ei ole eesmärk omaette, kuid see on tõhusa koostöö alus. Raamatu ülesehitus tuleneb mõttest, et kaks esimest pikemat peatükki annavad ülevaate sellest, miks ja kuidas kodu ja kooli koostöö toimib. Ene-Silvia Sarv ja Karin Lukk toetuvad oma artiklites teooriatele ning nii rahvusvahelistele kui ka Eesti uuringutele. Karin Lukk tutvustab oma artiklis kodu ja kooli koostöö viit mõõdet, mis on aluseks ülejäänud peatükkide struktuurile. Peatükid 3–7 pakuvadki lühemaid ja pikemaid sissevaateid koostöökogemustesse. Mõni lugu räägib ka Tartu nelja nn TULUKEse kogukonnakooli kahe viimase aasta elust. 7 RÕÕMUGA KOOLI. KODU JA KOOLI KOOSTÖÖ KÄSIRAAMAT Raamatusse on kogutud peamiselt esmaallikast, aga ka kirjanduse põhjal lugusid Uus-Meremaast kuni USAni ja alternatiivpedagoogikakoolidest tavaliste piirkonnakoolideni. Kirjutajate hulgas on võrdselt nii vanemaid kui ka õpetajaid-koolijuhte. Enamik artikleid tugineb konkreetsele kogemusele, kahes loos (Kati Ausi ja Grete Arro ning Triin Lauri ja Kaire Põdra artiklis) aga avatakse teemat laiemalt, toetudes ka uuringute tulemustele.We have made it easy for you to find a PDF Ebooks without any digging. And by having access to our ebooks online or by storing it on your computer, you have convenient answers with Rõõmuga kooli. To get started finding Rõõmuga kooli, you are right to find our website which has a comprehensive collection of manuals listed. Our library is the biggest of these that have literally hundreds of thousands of different products represented.